Viimane kord blogisin märtsis. Siis ootasin veidi ja lõpuks panin blogi kinni. Nüüd aga on kätte jõudnud aeg, kus ma enam vastu ei pea - jälle on kirjutada vaja.
See kirjutamine tuleb koos sügise ja vihmaga, külmemate lühemate päevadega, mis pean tunnistama lõppude lõpuks on vist rohkem minu jaoks kui need ilusad suvised valgusküllased päevad. Suvi on tohutult ilus ja kuigi vahel on ka muresid, on see aeg üldiselt nii muretu ja helge et... ma olen täiesti tõsiselt keegi teine. Aga vot nüüd, kus sügis on jälle tagasi, tunnen end jälle ära.
Needsamad mõtted mis ikka, aga ma lihtsalt pean kirjutama. Võib-olla mitte nii tihti kui oma nn hiilgeaegadel, aga natuke aeg-ajalt siiski. Hakkab parem. Pimedad ja lühikesed päevad muutuvad ka kuidagi kergemini talutavateks, sest läbi selle ükskõik kui banaalse eluseikade läbikirjutamise kaudu, muutuvad needamad eluseigad kuidagi ilusamaks ja esteetilisemaks või - vähemalt talutavamaks. Niisiis aeg-ajalt ma jälle kirjutan!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar