Kui ma lähen raamatukokku...

...jään ma sinna ikka liialt kauaks. Isegi siis, kui ma tegelikult midagi laenutada ei tahagi ja olen sinna läinud ainult selleks, et osa (tavaliselt juba pikalt ületähtaja läinud) raamatuid tagasi tuua. Aga siis ma ikka mõtlen, et peaks heitma kiire pilgu riiulitesse, sest kunagi ei tea - äkki jääb midagi huvitavat silma. Sama süsteem toimib ka raamatupoodides. Isegi Tartu kaubamaja Apollo, mis näeb nüüd väljast küll rohkem ööklubi moodi välja, on endiselt ligitõmbav.

Raamatud, oh raamatud. Võtavad palju ruumi ja koguvad tolmu, aga neis on palju enamat, kui lihtsalt tekst ja kuigi mulle meeldivad igasugused vidinad, ma ei tea, kas ma suudaksin kunagi raamatutest e-lugeri kasuks loobuda. Raamatul on kaal, kujundus, lõhn ja raamatukogust laenatud raamatud kannavad tihti märke eelmistest laenutajatest. Kohviplekid, juuksekarvad, vahel isegi pastakaga(!!!) tehtud märkmed. Ei, see mulle just eriti ei meeeldi, aga mulle meeldib, et raamatul on lisaks kirjapandud loole veel mingisugune teine lugu - kuidas teda on hoitud, kui vana ta on jne.

Raamatut saab lugeda ka "moodsamalt", aga midagi jääb puudu...

Kodus saab neid vahel liiga palju aga kohati on just see paljusus see, mis võlub. Kulunud sõnad, aga iga raamat on tõesti omaette maailm ja mis võiks olla nauditavam, kui see, et käeulatuses on nii palju erinevaid raamatuid ja võimalusi. Mulle see võimalusterohkus meeldib ja tihti loen ma mitut raamatut korraga. Mulle lihtsalt meeldib, kui saab olla mitmes kohas korraga. Muidugi, samas tekitab see probleeme - reisile minnes on kott niigi asju täis ja... ma lihtsalt ei suuda kaasa võtta ainult ühte raamatut. Isegi kui ma tean, et kuhugi kaugemale ja pikemalt minnes ostan ma varem või hiljem veel mõne raamatu. E-lugeja kaalub paarsada grammi ja sinna mahub sadu raamatuid. Lisaks sellele on e-lugejates ka sõnaraamatud ja kes teab, mis veel, aga see pole, pole see. Ma ei ole kunagi katsetanud e-lugejat, aga ma olen proovinud lugeda raamatuid telefoni abil. Lugemismugavusel polegi väga viga, aga midagi jääb ikkagi puudu.

Just nii - pole kohviplekke, pole paberi lõhna ja pole raamatu enese lugu.