Kui ma lähen raamatukokku...

...jään ma sinna ikka liialt kauaks. Isegi siis, kui ma tegelikult midagi laenutada ei tahagi ja olen sinna läinud ainult selleks, et osa (tavaliselt juba pikalt ületähtaja läinud) raamatuid tagasi tuua. Aga siis ma ikka mõtlen, et peaks heitma kiire pilgu riiulitesse, sest kunagi ei tea - äkki jääb midagi huvitavat silma. Sama süsteem toimib ka raamatupoodides. Isegi Tartu kaubamaja Apollo, mis näeb nüüd väljast küll rohkem ööklubi moodi välja, on endiselt ligitõmbav.

Raamatud, oh raamatud. Võtavad palju ruumi ja koguvad tolmu, aga neis on palju enamat, kui lihtsalt tekst ja kuigi mulle meeldivad igasugused vidinad, ma ei tea, kas ma suudaksin kunagi raamatutest e-lugeri kasuks loobuda. Raamatul on kaal, kujundus, lõhn ja raamatukogust laenatud raamatud kannavad tihti märke eelmistest laenutajatest. Kohviplekid, juuksekarvad, vahel isegi pastakaga(!!!) tehtud märkmed. Ei, see mulle just eriti ei meeeldi, aga mulle meeldib, et raamatul on lisaks kirjapandud loole veel mingisugune teine lugu - kuidas teda on hoitud, kui vana ta on jne.

Raamatut saab lugeda ka "moodsamalt", aga midagi jääb puudu...

Kodus saab neid vahel liiga palju aga kohati on just see paljusus see, mis võlub. Kulunud sõnad, aga iga raamat on tõesti omaette maailm ja mis võiks olla nauditavam, kui see, et käeulatuses on nii palju erinevaid raamatuid ja võimalusi. Mulle see võimalusterohkus meeldib ja tihti loen ma mitut raamatut korraga. Mulle lihtsalt meeldib, kui saab olla mitmes kohas korraga. Muidugi, samas tekitab see probleeme - reisile minnes on kott niigi asju täis ja... ma lihtsalt ei suuda kaasa võtta ainult ühte raamatut. Isegi kui ma tean, et kuhugi kaugemale ja pikemalt minnes ostan ma varem või hiljem veel mõne raamatu. E-lugeja kaalub paarsada grammi ja sinna mahub sadu raamatuid. Lisaks sellele on e-lugejates ka sõnaraamatud ja kes teab, mis veel, aga see pole, pole see. Ma ei ole kunagi katsetanud e-lugejat, aga ma olen proovinud lugeda raamatuid telefoni abil. Lugemismugavusel polegi väga viga, aga midagi jääb ikkagi puudu.

Just nii - pole kohviplekke, pole paberi lõhna ja pole raamatu enese lugu.

sügis

Isegi kui ma istun kodus, tunnen ma, et olen kogu aeg kuhugi teel. Võib-olla on see sügis, mis paneb mind kõike intensiivsemalt tajuma. On külm ja pime, veel mitte eriti, aga üha rohkem ja kuigi meil tänapäeval ei ole enam vaja muretseda ellujäämise pärast selle sõna kõige otsesemas tähenduses, tuleb läbi mingi kanali - nimetame seda parema puudumisel näiteks geneetiliseks mäluks - ikka see kuidagi meelde. . Mul on sügisega väga vastuolulised suhted. See külm ja pime teeb mind uniseks ja jõuetuks ja seepärast ma virisen alati, kui sügis kätte jõuab. Teisalt on sügises nii palju ilusat ja olles irooniline siis... kui kaua üks inimene seda ilulemist ikka välja jõuab kannatada? Oli ilus suvi, nüüd on sügis käes ja mul tõepoolest aeg jälle muutuda kelleksi teiseks.

Niisiis...

Viimane kord blogisin märtsis. Siis ootasin veidi ja lõpuks panin blogi kinni. Nüüd aga on kätte jõudnud aeg, kus ma enam vastu ei pea - jälle on kirjutada vaja.

See kirjutamine tuleb koos sügise ja vihmaga, külmemate lühemate päevadega, mis pean tunnistama lõppude lõpuks on vist rohkem minu jaoks kui need ilusad suvised valgusküllased päevad. Suvi on tohutult ilus ja kuigi vahel on ka muresid, on see aeg üldiselt nii muretu ja helge et... ma olen täiesti tõsiselt keegi teine. Aga vot nüüd, kus sügis on jälle tagasi, tunnen end jälle ära.

Needsamad mõtted mis ikka, aga ma lihtsalt pean kirjutama. Võib-olla mitte nii tihti kui oma nn hiilgeaegadel, aga natuke aeg-ajalt siiski. Hakkab parem. Pimedad ja lühikesed päevad muutuvad ka kuidagi kergemini talutavateks, sest läbi selle ükskõik kui banaalse eluseikade läbikirjutamise kaudu, muutuvad needamad eluseigad kuidagi ilusamaks ja esteetilisemaks või - vähemalt talutavamaks. Niisiis aeg-ajalt ma jälle kirjutan!