In English

So, I have had a few English blogs in my life and they all end up dead. Usually, writing in a foreign language is not half as fun and nice as writing in one'a native language, but sometimes, on the contrary I w a n t to write in some other language than Estonian. The problem is that as I write in English so rarely I tend to forget about the existence of my English blogs and well.... so does everyone else and though I mainly write for myself, there is some vanity involved. It is nice to have readers!

So I have decided to kep a multilingual blog. Because so I can show off with my language skills :) and because if you should at one point subscribe to this blog via RSS I can annoy you with post in Estonian, in a language of which you can understand nothing. The only hope in that case is that there will be some nice pictures in the post. Yet, I'm not promising even that. Actually, you shouldn't even read my blog - it's going to be mostly about my random thoughts but then again, who wants to read serious stuff all the time? So, who knows, maybe someone someday will read the blog as well...

I'm in a good mood. So, today you'll get a picture, too!

kuidas teha joonealust märget bloggeris?

Minu blogi on ilmselgelt väga tore, aga eriti toredaks muutub see, siis kui ma saan hakata kasutama joonealuseid märkusi ¹
Kas on siis kedagi kellele ei meeldiks joonealused märkused²?
Punktid on mul teksti ja märkuste sellepärast, et mul ei ole väga palju teksti, mida siia kirjutada³. See on ju ainult katsetus
.
.
.
.
.
.
.

.
.
.
.
.
.
.
.
.
..

.
..
.
.
.
.
.
.
.
.

1. Hurraa! Ja siin ta ongi
.
.
.
.
.
.
.
.


2. Kusjuures ühest joonealusest märkest on parem ainult mitu joonealust märkust!
.
.
..
.
.
.
.
.
.
.
.
.
.
.
.
.
.
3. Noh, kas numbritele vajutades hüppasite teksti juurest siia lehekülje alumisse ossa?

Salajane sport

Vahel tuleb sõprade-koolikaaslastega ikka jutuks kool ja muuhulgas ka kehaline kasvastus. Ja kui jutt juba kehalisele kasvatusele läheb, siis räägivad kõik, kuidas just kehaline kasvatus võttis kõigilt igasuguse soovi iseseisvalt spordiga tegeleda. Mina olen ikka naiivselt uskunud, et kehka peaks liikumise ja spordi tegemise soovi innustama, aga võib-olla olen ma kõigest valesti aru saanud. Võib-olla ongi kehka eesmärk just vastupidine.

Igal juhul tuleb kehkast rääkides ikka jutuks see kui mitu aastat kellelgi aega on võtnud kooli kehka "traumadest" vabanemiseks. Enamasti on vastus alles hiljuti. Jalutada on tore, rattaga sõita on tore, aga igasugune kergejõustik tekitab minus ikka veel kerget iiveldust.

Mis puutub jooksmisesse, siis ma ei saa ega tahagi öelda midagi halba nende inimeste kohta, kes seda harrastavad. Kindlasti on see kasulik ja räägitakse, et tore ning sõltuvusttekitavgi. Ometi, kui ma näen kedagi jooksmas ei saa ma midagi parata, minu esimene mõte on: jälle mingi ullike sibab siin ringi. Siis meenub mulle lugu ajaloo esimesest maratonijooksjast:

The traditional story relates that Pheidippides (530 BC–490 BC), an Athenian herald, was sent to Sparta to request help when the Persians landed at Marathon, Greece. He ran 240 km (150 mi) in two days. He then ran the 40 km (25 mi) from the battlefield near Marathon to Athens to announce the Greek victory over Persia in the Battle of Marathon (490 BC) with the word "Νενικήκαμεν" (Nenikékamen, "We have won") and collapsed and died on the spot from exhaustion.

http://en.wikipedia.org/wiki/Pheidippides

Küsimus "miks" on antud juhul täiesti paratamatu. Erinevalt mõnedest spordialadest ei ole see sihitu ringisilkamine ka elegantne või isegi huvitav.

Iseenesestmõistetavalt kirjutan ma täiesti isiklikust vaatepunktist ja seega on kõige kaunimad ja põnevamad ikkagi need spordialad, millega mina oma vaheldusrikka elu jooksul tegeleda olen jõudnud: vehklemine, ratsutamine, judo, kajakisõit, rattasõit. Olen tegelnud ka ujumisega, aga kunagi ei õnnestu mul sellega tegelda kauem kui, noh mõned kuud, sest ühel hetkel saab mul lihtsalt ühest basseini otsast teise ujumisest kõrini. Need spordialad, mida ma ennist nimetasin on aga huvitavad sest a)need viivad kuhugi või b)tegemist on võitlusspordiga, kus treening toimub koos partneri/vastasega.

Olulisem on minu puhul aga punkt a. Mulle meeldib selline sport, mis "viib" kuhugi. Jalgrattaga võib sõita poodi või minupoolest ka maale vanaema juurde, ratsutades saab teha sedasama, aga veel põnevam on ratsutamine siis, kui saab oma teekonnal ka veidi galopeerida ja üle takistuste hüpata; kajakisõit oli aga eriti tore sel korral, kui merel oli veidi laineid ja kajakk kiikus ja "lendas". Siiski, olulisem on kuhugi minna ja kuhugi jõuda.

Just sellepärast ongi minu sport "salajane sport". Sõidan rattaga, sest mul on vaja minna raamatukokku või lihtsalt linna. Rattaga minnes saan natuke konte ja lihaseid sirutada. Samamoodi ma jalutan, sest nii saan ma veidi värsket õhku ja füüsilist aktiivsust, boonukseks teadmine, et jalutamine on parem kui bussipeatuses külmetada või täistuubitud trollis koju sõita. Teisisõnu: mulle meeldib end liigutada nii muuseas, olles kuhugi teel isegi kui mul ei ole kindlat sihti. Eriti tore ongi just see sihitu jalutamine. Tallinnas ja Tartus ja Roomas muidugi ka. Kahes viimases mööda jõekallast, mis on eriti tore, aga Tallinnas tuleb ka kuidagi toime....

Jalutamine on tore, sest mul ei ole vaja rõhutada oma liikumist -ei mingit erilist riietust või atribuutikat. Kõnnin teksastes ja saabastes jäädes märkamatuks. Ma ei aja ennast higiseks ja kui ma oma "trenni" lõpetan ei ole ma ülemäära higine. Üldjoontes kehtib sama ka rattasõidu kohta.

Vehklemine võib näo punaseks teha küll, aga see on huvitav sest, just nimelt, veheldes tekib kontakt vastasega ja vehklejate liigutsed on esteetiliselt ilusad, spordiala nooblist aadellikust taustast rääkimata. Enamik tuglitoolisportlasi vaataks vist pigem jalgpalli*, aga siiski - vehklemine on lihtsalt ilusam!



Niisiis, liigutan end "esteetiliselt" kandmata koledat dressi ja olemata näost punane. Ilmselt ei ole seesugune liigutamine nii efektiivne kui jõusaalis rassimine või jooksmine, aga see on loomulik n-ö muuseas igapäevane füüsiline aktiivsus ja see on just see millest tänapäeval vajaka jääb: autode asemel võiks kõik kel vähegi võimalik vähemalt aeg-ajalt oma asjaajamisi rattaga ajada. Või siis, kui aega on, töölt jala koju tulla. Igal juhul parem (ja odavam) ning mõnusam, kui kuskil aeroobikasaalis keksida. 

____________________________

 * Jalgpall on minu jaoks samuti üks üsna mõttetu edasi-tagasi sibamine. Fännid võivad ju rääkida spordiala strateegiast ja muust sarnasest, aga mistahes spordiala esindaja räägib skeptikule sellest, kuidas just see spordiala nõuab ajude kasutamist, strateegilist mõtlemist ja head närvikava.

pildid: Ruti tehtud klõps ja fencingphotos.com


 

Kui ma lähen raamatukokku...

...jään ma sinna ikka liialt kauaks. Isegi siis, kui ma tegelikult midagi laenutada ei tahagi ja olen sinna läinud ainult selleks, et osa (tavaliselt juba pikalt ületähtaja läinud) raamatuid tagasi tuua. Aga siis ma ikka mõtlen, et peaks heitma kiire pilgu riiulitesse, sest kunagi ei tea - äkki jääb midagi huvitavat silma. Sama süsteem toimib ka raamatupoodides. Isegi Tartu kaubamaja Apollo, mis näeb nüüd väljast küll rohkem ööklubi moodi välja, on endiselt ligitõmbav.

Raamatud, oh raamatud. Võtavad palju ruumi ja koguvad tolmu, aga neis on palju enamat, kui lihtsalt tekst ja kuigi mulle meeldivad igasugused vidinad, ma ei tea, kas ma suudaksin kunagi raamatutest e-lugeri kasuks loobuda. Raamatul on kaal, kujundus, lõhn ja raamatukogust laenatud raamatud kannavad tihti märke eelmistest laenutajatest. Kohviplekid, juuksekarvad, vahel isegi pastakaga(!!!) tehtud märkmed. Ei, see mulle just eriti ei meeeldi, aga mulle meeldib, et raamatul on lisaks kirjapandud loole veel mingisugune teine lugu - kuidas teda on hoitud, kui vana ta on jne.

Raamatut saab lugeda ka "moodsamalt", aga midagi jääb puudu...

Kodus saab neid vahel liiga palju aga kohati on just see paljusus see, mis võlub. Kulunud sõnad, aga iga raamat on tõesti omaette maailm ja mis võiks olla nauditavam, kui see, et käeulatuses on nii palju erinevaid raamatuid ja võimalusi. Mulle see võimalusterohkus meeldib ja tihti loen ma mitut raamatut korraga. Mulle lihtsalt meeldib, kui saab olla mitmes kohas korraga. Muidugi, samas tekitab see probleeme - reisile minnes on kott niigi asju täis ja... ma lihtsalt ei suuda kaasa võtta ainult ühte raamatut. Isegi kui ma tean, et kuhugi kaugemale ja pikemalt minnes ostan ma varem või hiljem veel mõne raamatu. E-lugeja kaalub paarsada grammi ja sinna mahub sadu raamatuid. Lisaks sellele on e-lugejates ka sõnaraamatud ja kes teab, mis veel, aga see pole, pole see. Ma ei ole kunagi katsetanud e-lugejat, aga ma olen proovinud lugeda raamatuid telefoni abil. Lugemismugavusel polegi väga viga, aga midagi jääb ikkagi puudu.

Just nii - pole kohviplekke, pole paberi lõhna ja pole raamatu enese lugu.

sügis

Isegi kui ma istun kodus, tunnen ma, et olen kogu aeg kuhugi teel. Võib-olla on see sügis, mis paneb mind kõike intensiivsemalt tajuma. On külm ja pime, veel mitte eriti, aga üha rohkem ja kuigi meil tänapäeval ei ole enam vaja muretseda ellujäämise pärast selle sõna kõige otsesemas tähenduses, tuleb läbi mingi kanali - nimetame seda parema puudumisel näiteks geneetiliseks mäluks - ikka see kuidagi meelde. . Mul on sügisega väga vastuolulised suhted. See külm ja pime teeb mind uniseks ja jõuetuks ja seepärast ma virisen alati, kui sügis kätte jõuab. Teisalt on sügises nii palju ilusat ja olles irooniline siis... kui kaua üks inimene seda ilulemist ikka välja jõuab kannatada? Oli ilus suvi, nüüd on sügis käes ja mul tõepoolest aeg jälle muutuda kelleksi teiseks.

Niisiis...

Viimane kord blogisin märtsis. Siis ootasin veidi ja lõpuks panin blogi kinni. Nüüd aga on kätte jõudnud aeg, kus ma enam vastu ei pea - jälle on kirjutada vaja.

See kirjutamine tuleb koos sügise ja vihmaga, külmemate lühemate päevadega, mis pean tunnistama lõppude lõpuks on vist rohkem minu jaoks kui need ilusad suvised valgusküllased päevad. Suvi on tohutult ilus ja kuigi vahel on ka muresid, on see aeg üldiselt nii muretu ja helge et... ma olen täiesti tõsiselt keegi teine. Aga vot nüüd, kus sügis on jälle tagasi, tunnen end jälle ära.

Needsamad mõtted mis ikka, aga ma lihtsalt pean kirjutama. Võib-olla mitte nii tihti kui oma nn hiilgeaegadel, aga natuke aeg-ajalt siiski. Hakkab parem. Pimedad ja lühikesed päevad muutuvad ka kuidagi kergemini talutavateks, sest läbi selle ükskõik kui banaalse eluseikade läbikirjutamise kaudu, muutuvad needamad eluseigad kuidagi ilusamaks ja esteetilisemaks või - vähemalt talutavamaks. Niisiis aeg-ajalt ma jälle kirjutan!